Davidson kirjutab yhes oma artiklis järgmist. Sul on kylas sõber Saturnilt ning meelelahutuseks (mitte enda, vaid tema meele lahutamiseks!) õpetad sa talle, kuidas kasutada sõna „põrand“. Selleks jalutad sa temaga mööda maja (või korterit, või paleed) ringi ning kordad igal pool sõrmega põrandale osutades: „Põrand. Põrand. Põrand.“ Sa lased tal selle sõnaga eksperimenteerida – ta puudutab oma kombitsaga erinevaid asju ja lausub: „Põrand,“ sina aga kiidad teda kui ta õigele asjale pihta saab, või laidad siis, kui ta valele asjale osutab. Sellisele, mis ei ole põrand. Niimoodi, arvab Davidson, võib su sädelev sõber hea õnne korral lõpuks selgusele jõuda, mida ta põrandate kohta teadma peab.

Ent mis siis kui su sõber sind yldse ei mõistagi? Ta on kyll sõbralik, paitab sind oma kombitsatega, puriseb hellalt, ent äkki mõistad hoopis sina teda valesti? Ja tema sind? Ta ei saa aru, mis on kiitus, mis laitus – ning sina ei saa aru, et tema ei saa aru. Sellel puudub tema jaoks tähendus. Ka tema sõbralikult purinal puudub tema enese jaoks tähendus – see on tahtmatu häälitsus. Võib-olla arvab ta, et „põrand“ on lihtsalt yks häälitsus, mida sina aeg-ajalt esile tood. Olgu siis hirmu või rahulolu märgiks. Pikapeale jõuab ta võib-olla siiski järeldusele, et sa pole ohtlik. Et „põrand“ on su liigiomane häälitsus.

Ja hiljem tagasi kodus Saturni rõngaste vahel hõljudes kordab ta endamisi: „Põrand“ ning nutab salaja, sest ta ei taha, et tema sädelevad sõbrad teaks, kui väga igatseb ta oma väikest karvutut kombitsateta sõpra, kes mööda oma koda ringi tormas ja põrises: „Põrand. Põrand. Põrand.“

Kõrvitsamoos!

kurioosne lugu: olen jälle hakanud ennast inimesena tundma (ei ole kuri, ei ole kombitsaid). kombin vaikselt oma piire, joonistan loengutes mereelukaid. kui keegi selle kohta kysib, eelistan esialgu siiski vaikida. lihtsalt ei tea, mida öelda.

mõtlemine tekitab kortse.

Hakkasin siin mõtlema, miks ma viimasel ajal nõnda vähe blogida viitsin. Mis mind õigupoolest kirjutamast takistab? Laiskus? Tegelikult vist hoopiski tähtaegade puudumine. Jah. Eelmisest postitusest saati olen juba mitu korda jõudnud mõelda, et peaks vist midagi kirjutama, muidu läheb liiga kaua aega mööda; siis jällegi mõtlen, et näh pole ju veel nädalatki möödas. Ja siis kahte nädalatki. Ning järgmisel hetkel on möödunud juba kuu, kurat võtaks.

Milline oleks mõistlik tähtaeg? Kirjutada ei ole tegelt ju nii raske - olgu siis või Juri Oleša moodi "täna ei ridagi"* või miskit muud taolist.

* "Ei yhtegi päeva ilma reata! - kyll aga nädalaid..."

Tuli täna meelde, kuidas me paari nädala eest Tuuliga Tähtveres jalutamas käisime. Ilmad olid just soojaks läinud ja lumi hakanud sulama - kõnniteed olid juba kuivad ja suur osa lumest tegelikult juba läinud, alles olid vaid kõrgemad hanged. Ja me vaatasime ja imestasime, millise vihaga ryndasid inimesed lund. Kyhvlid ja labidad käes, loopisid nad seda sõiduteele, et see vaid kiiremini ära kaoks. See oli umbes nagu Lenini kuju mahavõtmine. Ärge kysige mult, miks.

Lõhestasin yhe juuksekarva.

Vedeleb põrandal ja nätsutab...midagi. Ja õhtu on jälle käes, väljas on pime, varjud on pikad - nii pikad, kui nad muidugi lambivalgel olla saavad.Lampki on vaata et varjus, sest laual vedelevad virnades raamatud. Raamatud moodustavad omamoodi kultuurkihi, kus kõige all on eelmise kuu "Akadeemia", lillade kaantega kaustik (mida ma kogu aeg unustan loengutesse kaasa võtta), teetassialus ning need asjad, millega oleks vaja tegeleda, kuid ei jõua, sest uued tulevad muudkui peale. Raamatute vahel on õnnetu äranäritud toakask (va tautoloogiliste kasside töö, mõistagi). Siis veel patakas väljatrykke - need tekstid, mida mu seminaristid möödunud nädalal pidid lugema. Lappan neid enne kui nad sahtlisse panen ja vaatan kohalolijate nimekirja: ei ole ikka veel kindel, kas ma lugesin päid valesti või on keegi oma sõbra ka kirja pannud. Ei tea, ei tea. Kindlasti tuli see närvidest, et mul kogu aeg yks puudu jäi. Pastakas, lusikas, klaas. Väljas vilgub ja särab. Mina vaatan oma asju.